Enne seda kui tulime viimast korda Järvseljale, oli hävitatud meie “kusepuu”. Asja oli kuuldavasti ära korraldanud peametsaülem Runtel, keda kutsuti Kõlu. Istutasime siis uue. Pildil toestavad noorukest leppa Toomas Tiits, Maie Jeeser ja Jaak Pikk “Kusepuu” traditsioonist veel seda, et puu juures peatumine ja kasvõi mõne tilga tilgutamine oli lausa kohustuslik (loomulikult noormeestel). Tüdrukud pidid puust möödumisel seetõttu hoolega jälgima, kes ees liiguvad.

Metsameeste hümn

Kui saabunud on kevad
ja käes on jälle mai,
siis metsameeste laulud
taas Järvselja mail.

Refr.:
Las lendab sopp ja pori,
las lilled õitsevad,
ei metsameeste veri
see iial tarreta.

Meil Teodor nõuab korda
ja Muiste eksameid,
on metsas palju mulda –
nii räägib Kitse poiss.

Refr.

Seal uhkes jahilossis,
kus vilgas elu kees,
ei muutund keegi tossiks
ükskõik ka mida teeks.

Refr.

Meil jahilossi pole,
sest tuli neelas ta,
kuid elu üpris tore
ka ilma temata.

Puu on paigas (vana puu lähedal, üle tee). Vasakult: Enn Veske, Tiiu Nõuakas (Pastik), Maie Põder (Mölder), Matti Visnapuu, Maie Jeeser, Heino Seemen, Raivo Reinsalu (viinapits suu juures), Toomas Tiits, Mart Herman, Uno Laeneste ja Jaak Pikk. Ei mäleta, mis lugu meie muusikaduo parasjagu mängis.

Refr.

Kord metsa kõndis karu,
tal nukker oli meel,
ta otsis mesitaru,
et rõõmsamaks saaks meel.

Refr.

See karu oli rumal,
lasi ennast nõelata,
ta oli kaua haige,
kuid ära ei surnud ta.

Refr.

Siis läbi laane külla
viis metsameeste tee,
võid homme jälle tulla,
kuid ära sina liiga tee.

Refr.

Järvseljal kasvas Alnus,
kel nimeks “urinalis”.
Me rõõmuks kasvas seni,
kuni Kõlu ta hävitas.

Refr.

Siis uue  pani kasvama
lend aastast kuuskümmend kuus.
Kas puu veel kasvab täna,
seda kahjuks me ei tea.

Refr.