Minu praktikasuved üliõpilasena Järvseljal olid 1954 – 1957.
See sanglepp seal tee ääres oli siis olemas ja leidis teatud otstarbeks kasutamist samuti nagu enne meie kursust ja arvatavasti ka hiljem. Meie kursuse poiss Villem Lehtsalu tegi ilusa sildi tekstiga ” Alnus glutinosa f. urinalis” ja pani selle puu külge. Kord olevat üks Läti dendroloog sealt mööda läinud, uurinud seda silti ja öelnud, et neil niisugust sanglepa vormi eraldatud ei ole.
Seni kuni Järvseljal toimusid ainult õppepraktikumid, ei olnud eriti katki midagi. Juuli alguseks olid üliõpilased Järvseljalt läinud ja järgmiseks kevadeks oli puu ümbrus jälle suhteliselt talutav. Looduse isepuhastusvõime! Olukord muutus aga 1960-ndate algul, mil EPA üliõpilastele kehtestati nn tööpraktika. Siis olid üliõpilased vahetuste kaupa kogu suve Järvseljal, september kaasa arvatud. Ja siis muutus sanglepale langev koormis liiga suureks, looduse isepuhastusvõime enam ei toiminud.
Kord suve teisel poolel (oli vist 1964) läksime koos tolleaegse EPA rektori Minna Klementi ja ühe Moskva ametnikuga jalgsi klubihoone juurest kontori juurde. Kõnealuse sanglepa kohale jõudes oli seal tugev ebameeldiv lehk ja sumisev putukaparv. Rektori sellekohasele küsimusele tuli anda lühike seletus. Järgnes karm käsk – puu koos juurtega eemaldada ja edaspidi taolist asja mitte lubada!
Niisugune oli lühidalt selle puu lugu.
(Kirja pandud 3. juulil 2020.a.)
