Ülo Erik, lõpetaja aastast 1949, tervitustega järgmistele metsameeste kursustele.
1946. aasta kevadel olime esmakordselt Järvseljal praktikal. Õhtuti oli igav ja laulsime. Muidugi laulsime ka igatsugu lorilaule, mis teinekord isegi trükimusta ei kannata. Mingil hetkel tuli kursusekaaslane Rakverest pärit Venda Vallisto mõttele, et just SEE lugu võiks olla metsameeste hümn. Muidugi olime kõik sellega päri. Tüdrukud hiilisid vaikselt toast välja kui laulu üles võtsime, välja arvatud Hilja Katus (1922), tulevane Albert Katuse naine, kes ka meie kursusekaaslane oli. Mäletate Katus-Tappo metsatüüpe ju küll. Tema poeg oli tuntud rahvastikuteadlane Kalev Katus.
Meie kursusel olid muuhulgas järgmised tegelased – ministrid Heino Teder ja Felix Nõmmsalu, metsamajandite direktorid Hans Tullus (Tartu), Olev Ott (Võru), Niilo Mei (Kilingi-Nõmme), Ants Paluvits (Tallinn) ning mina Suure-Jaani metsamajandi ja Metsainstituudi direktor Tartus.
Vallisto jõi ja tegi liiga palju pulli ning nii ta teiselt kursuselt minema löödi. Ta oli tegelikult üks paras suli. Kord teatas, et ta käristab meile kõvasti välja. Läksime restorani sööma ja muidugi sai tehtud kõvad tropid. Pärast selgus , et see oli Ritsingu meeskoori piletiraha (Tartu Akadeemiline Meeskoor praegu). Kursusekaaslane rühmavanem Arnold Raudsepp tegi Vallisto kohta ettekande ja nii ta välja löödi. Arnold Raudsepp oli muuseas mees, kes võitles saksa sõjaväes olles Tito vastu Jugoslaavias. Tema oli üks vähestest, kes meie kursuselt Siberisse saadeti. Üldine arvamus oli, et selle asja korraldas Vallisto.
Viis on pärit mingist tolleaegsest populaarsest lööklaulust, mida kahjuks ei mäleta. Ikka juhtus, et populaarsed lood said rahva seas lorilaulu sõnad. Metsameeste hümni sõnad on seega vähemalt kolmas versioon ühest laulust. Algse versiooni hümni sõnadest tegi üks eesti filoloogia tudeng, Vallisto toanaaber, kelle nimi ei tule meelde.
Hümni igat salmi lauldi kaks korda – esimest korda viisil “Kui algamas on kevad…” ja teist korda sinna otsa viisiga “Las lendab sopp ja pori…”