1971. aastal õppima asunud ja 1976. aastal lõpetanud metsamehed laulsid Järvselja või Metsameeste hümni sellisena kui allpool kirjas. Iga salmi järel lauldi refrääni, mille viis erines salmi omast.
1977. aasta lõpetajad laulsid hümni samade sõnadega, mis oli eelmiselt kursuselt päranduseks saadud.

Kui saabunud on kevad
ja käes on jälle mai,
siis metsameeste laulud
taas Järvselja mail.

Ref. Las lendab sopp ja pori,
las lilled õitsevad,
ei metsameeste veri,
see iial tarreta.

Siin läbi Laane küla
viib metsameeste tee.
Võid homme jälle tulla,
kuid ära sina liiga tee.

Kord metsas kõndis karu,
tal nukker oli meel.
Ta otsis mesitaru,
et rõõmsamaks saaks meel. /et magusaks saaks keel/

See karu oli rumal,
lasi ennast nõelata,
ta oli kaua haige,
kuid ära ei surnud ka.

Meil vanas jahilossis,
seal vilgas elu keeb,
ei muutu keegi tossiks,
ükskõik mis ta ka teeb.

Nüüd jahilossi pole,
sest tuli neelas ta,
ja elu üpris kole
on ilma selleta.

Siin kasvas ka üks Alnus,
mis kõiki huvitas,
kuid vana metsakõdu
ta ära hävitas.

Siin Konks* meil nõuab korda
ja Muiste eksameid.
On metsas palju mulda,
nii räägib Kõlli-poiss.

*Legendaarne professor dekaan Endel Laas (1915 – 2009)